Definitsioonid

 

Absoluutne temperatuur, termodünaamilise temperatuuriskaalaga määratud temperatuur, mida loetakse absoluutsest nullpunktist.

Absoluutse temperatuuri mõõtühik on kelvin. Absoluutse temperatuuri T ja Celsiuse skaalaga määratud temperatuuri t vahel kehtib seos T = t + 273,15.
Absoluutse temperatuuri mõiste võttis kasutusele 1848 W. Thomson (lord Kelvin).

Absoluutne nullpunkt, madalaim mõeldav temperatuur (-273,15 C).

Absoluutne nullpunkt vastab keha väikseimale siseenergiale ja on termodünaamilise temperatuuriskaala alguspunkt. Absoluutne nullpunkt on põhimõtteliselt saavutamatu (termodünaamika kolmas printsiip), ehkki talle saab jõuda kui tahes lähedale.
Nüüdisajal on saadud temperatuure suurusjärgus 10 - 6 K.

Aluspind, Maa pind üldises mõttes (muld, vesi, lumi, taimkate jm.).

Aluspind neelab temale langevat päikesekiirgust ja atmosfääri soojuskiirgust ning kiirgab ise soojust. Aluspinna soojuskiirgus, aluspinnalt peegeldunud kiirgus ning turbulentne soojus- ja niiskusvahetus mõjutavad maapinnalähedase õhukihi meteoroloogilisi olusid.

Aurumismõõtur, evaporimeeter, riist, millega määratakse veepinnalt või pinnasest aurava vee hulka.

Aurumismõõturi põhiosa on vette või pinnasesse asetatav kindlate mõõtmetega silindriline anum. Sellest aurunud vee hulk määratakse veetaseme, merevee soolasisalduse või temperatuuri muutumise järgi (vee - aurumismõõtur) või proovi korduvalt kaaludes (pinnase - aurumismõõtur).

Albeedo (< lad. albus "valge"), pinnaselt peegelduva (hajuva) ja pinnale langeva kiirgusenergia suhe.

Albeedo iseloomustab pinna peegeldusvõimet. Ideaalselt hajutava pinna albeedo on 1, mustkiirguri albeedo on null. Albeedot rakendatakse atmosfääri kiirgusbilansi koostamisel. Albeedo oleneb kiirguse lainepikkusest; teda mõõdetakse albedomeetriga.

Aktinomeeter (< kr. aktis "kiir" + metreo "mõõdan"), riist Päikese otsekiirguse suhteliseks mõõtmiseks.

Aktinomeetri põhiosa on diafragmadega torru paigutatud mitteselektiivne kiirgustajur (termoelement, bolomeeter, bimetallplaat). Kasutatavaimad on Janishevski (termoelektriline) ja Mihhelsoni (bimetall-) aktinomeeter.
Kirjutusseadisega aktinomeetrit nimetatakse aktinograafiks.

Aneroidkarp (< kr. a "mitte" + neros "märg, niiske" + eidos "kuju, välimus").

Kahest tihedasti liidetud lainestatud metallmembraanist koosnev õhutühi lame karbike, mille paksus muutub olenevalt välisrõhust. Aneroidkarpe kasutatakse rõhutajuritena baromeetreis, kõrgusmõõtureis jm.

Anemomeeter (< kr. anemos "tuul" + metreo "mõõdan"), riist, millega mõõdetakse tuule või gaasivoolu kiirust.

Tuule kiiruse määramine põhineb enamasti tuule rõhul riista pöörlevale osale (kauss-anemomeeter, tiivik-anemomeeter), õhuvoolu dünaamilise ja staatilise rõhu vahel Pitot' torus (manomeetriline anemomeeter) või kuumutatud keha temperatuuri langemisel tuule toimel (termoanemomeeter). Kauss-anemomeetriga määratakse peamiselt tuule keskmist kiirust (kindla ajavahemiku jooksul), tiivik-anemomeetriga mõõdetakse õhuvoolu kiirust ventilatsiooniseadmete torudes ja kanalites, manomeetrilise ja termoanemomeetriga määratakse tuule hetkkiirust.
Tuule kiiruse pidevaks üleskirjutamiseks rakendatakse anemograafi.

Anemograaf (< kr. anemos "tuul" + grapho "kirjutan"), riist, millega registreeritakse tuule kiirust.

Anemograaf koosneb harilikult anemomeetritiivikust ja registreerivast seadmest. Riista, millega registreeritakse ka tuule suunda, nimetatakse anemorumbograafiks.

Barograaf (< kr. baros "raskus" + grapho "kirjutan"), baromeeter õhurõhu automaatseks registreerimiseks.

Ülekandemehhanism edastab rõhumuutused andurilt (harilikult aneroidkarbilt) sulele,
mis kirjutab need ühtlase kiirusega liikuvale diagrammlindile.

Baromeeter (< kr. baros "raskus" + metreo "mõõdan"), õhurõhu mõõtmise riist.

Tööpõhimõtte järgi eristatakse vedelik - ja metallbaromeetreid.
Vedelikbaromeeter toimib ühendatud anumate põhimõttel, üks anum on ülalt kinni joodetud õhutühi klaastoru, teine lahtine nõu. Torus oleva vedelikusamba (harilikult elavhõbeda-) raskuse tasakaalustab väline õhurõhk.
Metall- ehk aneroidbaromeetri põhiosa on õhutühi lainja pinnaga elastne metallkarp (aneroidkarp), mille deformatsioon oleneb õhurõhust.
Õhurõhu pidevaks registreerimiseks kasutatakse barograafi.
Esimese baromeetri ehitas 1643 E. Torricelli (Torricelli katse).

Bilansomeeter, riist millega mõõdetakse kiirgusbilanssi.

Kõige rohkem kasutatakse Janishevski bilansomeetrit. Selle põhiosa moodustavad kaks kohakuti asetsevat õhukest rõhtsat musta välispinnaga vaskplaati. Ülemine kiirgustajur soojeneb Päikese otse- ja hajuskiirguse, alumine aluspinna kiirguse toimel.
Kiirgustajurite temperatuuri erinevus tekitab termoelektrivoolu, mille tugevuse järgi määratakse kiirgusbilanss.
 

Celsius, Anders (27. XI 1701 - 25. IV 1744), rootsi füüsik ja astronoom.

Võttis 1742 kasutusele elavhõbetermomeetri 100 - kraadilise skaala, mille püsipunktid olid jää sulamispunkt (100 C) ja vee keemispunkt (0 C). Ümberpööratult (jää sulamispunkt 0 C, vee keemispunkt 100 C) on see skaala (Celsiuse skaala) kasutusel tänapäevani.

Fahrenheit, Gabriel Daniel (14. V 1686 - 16. IX 1736), saksa füüsik, Londoni Kuningliku Seltsi liige (1724).

Elas ja töötas peamiselt Hollandis ja Inglismaal. Ehitas 1714-1715 elavhõbetermomeetri, mille skaala kraadiks (tähis F) võttis 1/96 lume ja ammooniumkloriidi (salmiaagi) segu temperatuuri (0 F) ja inimese normaalse kehatemperatuuri (96 F) vahest. Jää sulamise temperatuur on Fahrenheiti skaala järgi 32 F ja vee keemistemperatuur 212 F, nii et 1 F = 5/9 C. Fahrenheit konstrueeris ka baromeetri, areomeetri jt. riistu, avastas (1721) vee alajahtumise ning uuris vedelike keemistemperatuuri olenevust rõhust ja vedelikus lahustunud sooladest.

Hajuskiirgus, difuusne hajuskiirgus, päikesekiirgus, mis jõuab maapinnale pärast hajumist atmosfääris.

Hajuskiirguse intensiivsus oleneb atmosfääri läbipaistvusest, Päikese kõrgusest, pilvede hulgast, liigist ja asendist ning aluspinna albeedost.
Hajuskiirgust mõõdetakse püranomeetriga.

Heliograaf (< kr helios "päike"+ graph "kirjutan"), päikesepaiste kestust registreeriv seade.

Heliograafi töö põhineb päikesekiirguse soojuslikul, fotoelektrilisel või fotokeemilisel toimel. Kasutatavaim on Campbelli - Stokesi heliograaf, milles klaaskuuli abil fokusseeritud päikesekiired põletavad paberilindile Päikese näiva liikumise jälje; selle pikkus on päikesepaiste kestuse mõõt.

Hügrograaf (< kr hygros "niiskus" + graph "kirjutan"), niiskusmõõtur.

Hügromeeter (< kr hygros "niiskus" + metr "mõõdan"), niiskusmõõtur.

Kaste, sademed, mis langevad kastepunktini jahtunud maapinnale ja esemeile nendega kokkupuutuvas õhus sisalduva veeauru kondenseerumisel.

Kastepunkt, temperatuur, milleni õhk või gaas peab jahtuma , et temas sisalduv veeaur muutuks küllastunuks auruks.

Edasisel temperatuuri alanemisel hakkab vesi õhust udu, kaste või härmatisena välja sadenema. Õhu temperatuuri alandamist allapoole kastepunkti rakendatakse koditsioneerimisel õhu kuivatamiseks. Kastepunkti saab määrata kondensatsioonhügromeetriga.

Kelvin (W.Thomsoni (lord Kelvini) järgi), tähis K, aastani 1968 Kelvini kraad (0K).

Termodünaamilise temperatuuriskaala kraad, 1/273,16 vee kolmikpunkti termodünaamilisest temperatuurist. Kelvin kuulub rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI) põhiühikute hulka.

1 K = 1 0C

Kiirgusbilanss, aluspinnale langenud ja sealt lahkunud kiirguste vahe.

Kiirgusbilanssi B väljendab seega seos B = Q ( 1 - Ak) = Ea - Eb, kus Q on summaarne kiirgus, Ak aluspinna albeedo, Ea ja Eb vastavalt atmosfääri ja aluspinna soojuskiirgus. Talvel ja selgetel suveöödel B < 0, suvepäevadel B > 0, pilves suveöödel B = 0. Kiirgusbilanss on peamisi kliimat kujundavaid tegureid ja soojusbilansi tähtsaim komponent. Kiirgusbilanssi mõõdetakse bilansomeetriga.

Meteorograaf (< kr. meteora "atmosfäärinähtused" + grapho "kirjutan"), meteoroloogia mõõteriist, mis automaatselt kirjutab üles õhurõhku, temperatuuri ja õhuniiskust, koosneb baro-, termo- ja hügrograafist.

Meteoroloogiainstrumendid, riistad millega määratakse meteoroloogiliste elementide väärtusi.

Õhu- ja pinnasetemperatuuri mõõdetakse termomeetriga, automaatselt registreeritakse õhutemperatuuri termograafiga, kahe vaatlusaja vahelisi äärmustemperatuure mõõdetakse miinimum- ja maksimumtermomeetriga. Sademete mõõtmiseks kasutatakse sadememõõturit, tuule kiiruse ja suuna määramiseks anemomeetrit, anemograafi ja anemorumbograafi, õhurõhu mõõtmiseks baromeetrit ja barograafi, mitmesuguste kiirguste määramiseks pürheliomeetrit ja aktinomeetrit (Päikese otsekiirgus), püranomeetrit (hajus-, summaarne ja peegeldunud kiirgus), pürgeomeetrit ja bilansomeetrit (soojuskiirgus). Päikesepaiste kestust registreerib heliograaf.
Enamik meteoroloogiainstrumente on harilikult paigutatud meteoroloogiajaama vaatlusväljakule, kusjuures miinimum- ja maksimumtermomeeter, hügro- ja psühromeeter asuvad nn. meteoroloogiaonnis.

Meteoroloogiajaam, koht, kus tehakse meteoroloogilisi mõõtmisi ja ilmavaatlusi.

Koosneb vaatlusväljakust, kus on peamised meteoroloogiainstrumendid, ja köetavast ruumist, kus paiknevad baromeeter, barograaf ja registreeriv aparatuur ning kus toimub vaatlusandmete esialgne töötlemine.

Meteoroloogilised elemendid, atmosfääris toimuvate nähtuste ja atmosfääri füüsikalise oleku karakteristikud:

õhurõhk, - temperatuur ja - niiskus, tuule suund ja kiirus, sademed, pilvisus, lumikatte paksus, nähtavus, maapinna ja atmosfääri soojuskiirgus, kiirgusbilanss, päikesepaiste kestus jm.

Niiskusmõõtur, mõõteriist gaaside (peamiselt õhu), vedelike või tahkete ainete niiskuse mõõtmiseks.

Gaaside niiskust mõõdetakse harilikult hügromeetri või psühromeetriga.
Hügromeetri tundliku elemendi pikkus (juushügromeetris), mass absorptsioonhügromeetris) või elektritakistus (elektrolüütilises hügromeetris) muutub vastavalt keskkonnast imatud vee hulgale. Psühromeeter koosneb kahest termomeetrist, millest ühe reservuaari (mahutit) ümbritseb õhuke niiske riie; gaasi niiskus määratakse kuiva ja märja termomeetri näitude vahe järgi tabeli abil. Väikese suhtelise niiskuse (0,005-20%) korral kasutatakse piesoelektrilist niiskusmõõturit, mis põhineb sellel, et kvartskristalli omavõnkesagedus oleneb ümbritseva gaasi niiskusest. Laboratooriumides rakendatakse ka kondensatsioon-niiskusmõõturit, mille poleeritud metallpinda jahutatakse, kuni sellele tekib kaste, s.t. ümbritseva gaasi kastepunktini; kaste tekib seda madalamal temperatuuril, mida väiksem on gaasi niiskus. Niiskusmõõturite viga on harilikult 5-10%.
Esimese niiskusmõõturi (juushügromeetri) ehitas 1783 shveitsi loodusteadlane H.B. de Saussure (1740 - 1799).

Otsekiirgus, Päikese suunast paralleelsete kiirtena leviv päikesekiirgus.

Otsevoo tihedust mõõdetakse pürheliomeetri või aktinomeetriga.

Psühromeeter (< kr. psychros "külm" + metreo "mõõdan"), niiskusmõõtur.

Pürheliomeeter (< kr. pyr "tuli" + helios "päike"+metreo "mõõdan"), Päikese otsekiirguse mõõtmise riist.

Pürheliomeetri põhiosa on diafragmadega torru paigutatud mustkiirguri mudel või termoelementidega tasaparalleelne kiirgusneelur.

Pürgeomeeter (< kr. pyr "tuli" + ge "maa" + metreo "mõõdan"), atmosfääri ja maapinna soojuskiirguse mõõtmise riist.

Püranomeeter, ka solarimeeter (< kr.), riist hajusa, summaarse ja maapinnalt peegeldunud 0,3 - 5 mikromeetrise lainepikkusega kiirguse mõõtmiseks.

Püranomeetri põhiosa on klaaskupliga kaetud termoelementide patarei.

Reaumur, Rene Antoine Fercault de (28. II 1683 - 17. X 1757),

prantsuse füüsik ja zooloog, Teaduste Akadeemia liige (1708).

Valmistas 1730 piiritustermomeetri, mille skaala jaotas jää sulamis - ja vee keemispunkti vahel 80 võrdseks osaks (Reaumuri kraadiks, tähis R).

Sadememõõtur, sademete hulga mõõtmise riist.

Tavalise sadememõõturi põhiosa on kindla ristlõikepindalaga lahtine silindriline plekkanum, millesse langevad sademed. Aurustumise vähendamiseks on anuma sisse kinnitatud kooniline vahesein (diafragma), ja (suvel) sellele asetatud lehter. Et tuul ei takistaks sademete langemist anumasse ega puhuks tahkeid sademeid sealt välja, ümbritseb anumat tuulevari. Sadememõõtur asetatakse alusele nii, et sademeid vastuvõtva pinna kõrgus maapinnast on 2 m. Mõõteklaas, millesse anuma sisu valatakse, näitab sademete hulka millimeetrites (tahked sademed mõõdetakse pärast nende sulamist). Automaatselt registreerib sademete hulka pluvio- ehk ombrograaf, selles on anumasse kogunenud vee taseme muutumisele reageeriv kaal ühendatud registreerimisseadisega.
 

Soojusbilanss, termodünaamilisse süsteemi siseneva ja sealt väljuva soojushulga jaotus süsteemi koostisosade või süsteemis toimuvate protsesside vahel.

Geofüüsikas esitatakse soojusbilansi võrrand aluspinnale langevate ja sealt lahkuvate soojusvoogude kaudu kujul B + P + H + T + F + V = 0, kus B on kiirgusbilanss, P ja H vastavalt soojusvoog aluspinnalt õhku või sügavamatesse pinnasekihtidesse (või vastupidi), T vee aurustumisel neelduv või veeauru kondenseerumisel eralduv soojus, F soojuse kulu fotosünteesis ja V tuule kineetiline energia. Harilikult on soojusbilansi võrrandi liikmed F ja V väga väikesed, seetõttu neid ei arvestata. B on päeval harilikult positiivne, P, H ja T negatiivsed, öösel vastupidi.

Summaarne kiirgus, rõhtsale pinnale langeva otsekiirguse ja hajuskiirguse summa.

Summaarne kiirgus sõltub Päikese kõrgusest, atmosfääri läbipaistvusest ning pilvede hulgast ja liigist. Selge taeva korral on summaarse kiirguse spektraalne jaotus suhteliselt püsiv. Eestis on summaarse kiirguse intensiivsus päikesepaistelisel suvisel keskpäeval 700 - 1200 W/m2. Summaarset kiirgust mõõdetakse püranomeetriga.
 

Temperatuuriskaalad, mingitel kindlatel füüsikaseadustel põhinevad temperatuuri mõõtmise astmikud, mis on fikseeritud kergesti reprodutseeritavate püsipunktide abil.

Esimesed temperatuuriskaalad (Fahrenheit, Reaumur, Celsius) rajanevad ruumpaisumisseadusel (võrdsetele temperatuurimuutustele vastavad võrdsed ruumalamuutused) ja neil on 2 püsipunkti. Tavaelus kasutatakse peamiselt Celsiuse, mõnes riigis (nt. USA-s) ka Fahrenheiti temperatuuriskaalat. Et ruumpaisumisseadus kehtib vaid ligikaudu, siis on sellel põhinevad temperatuuriskaalad eri termomeetriainete puhul erisugused (ühtivad ainult püsipunktid).
Termodünaamika teise printsiibi põhjal saab defineerida ainest sõltumatu termodünaamilise temperatuuriskaala. Et seda on tehniliselt raske realiseerida, siis on kasutusele võetud rahvusvaheline praktiline temperatuuriskaala. Selle aluseks on 12 püsipunkti (nt. vesiniku, hapniku ja vee kolmikpunkt, vesiniku, neooni ja hapniku keemistemperatuur) ja rahvusvahelise kokkuleppega (1968) kindlaks määratud vahepealsete temperatuuride mõõtmise metoodika.

Termobimetall, kahest tunduvalt erisuguse joonpaisumisteguriga metallikihist koosnev elastne element, mille kuju muutub temperatuurist sõltuvalt.

Kokkuliidetud kihid pikenevad temperatuuri muutudes erisuguselt, mistõttu nt. temperatuuri tõustes paindub termobimetall väiksema joonpaindumisteguriga (passsiivse) kihi poole. Passiivne kiht on harilikult invarist, aktiivne (suurema joonpaindumisteguriga) kiht terasest. Termobimetalle kasutatakse temperatuuritajuritena mõõteriistades, termoregulaatorites ja - releedes, temperatuuri mõju kompenseerivates seadmetes jm.

Termodünaamilise temperatuuriskaala, Kelvini temperatuuriskaala.

Termodünaamilise temperatuuriskaala alguspunkt on absoluutne nullpunkt; ta põhineb ühel püsipunktil. Selleks on võetud vee kolmikpunkt, millele omistatakse temperatuur 273,16 K. Praktiliselt saab termodünaamilist temperatuuriskaalat realiseerida gaastermomeetriga. Selle abil defineeritud temperatuuriskaala ühtib termodünaamilise temperatuuriskaalaga seda paremini, mida kaugemal on veeldumispunkt ja mida hõredam on gaas.

Termograaf (< kr. thermos "soe" + grapho "kirjutan"), temperatuuri automaatseks üleskirjutamiseks kasutatav mõõteriist.

Koosneb temperatuuritajurist (harilikult termobimetall), kirjutusseadisest ja kellamehhanismiga käitatavast trumlist, millele kinnitatakse diagrammipaber.
Kasutusel peamiselt meteoroloogias.

Termomeeter (< kr. thermos "soe" + metreo "mõõdan"), temperatuuri mõõtmiseks kasutatav riist.

Kitsamas mõttes nimetatakse termomeetriks temperatuurimõõteriista, mis viiakse mõõteobjektiga vahetusse soojuslikku tavaimad on soojuspaisumise põhjustatud aine ruumala (klaastermomeeter), rõhu (manomeetriline termomeeter) või keha lineaarmõõtmete muutusel
põhinev termomeeter (dilatomeetriline termomeeter).
 
Klaastermomeeter (vedeliktermomeeter, kraadiklaas) koosneb suhteliselt suure mahuga reservuaarist ja selle külge joodetud ühtlase siseläbimõõduga peenikesest paisumistorust. Paisuva ainene (täitevedelikuna) kasutatakse harilikult elavhõbedat, etanooli või metüül benseeni, suure temperatuurivahemiku korral ka vedelat galliumi. Otstarbest sõltuvalt võib klaastermomeetritel olla erisugune väliskuju, pikkus (mõni cm kuni mõni m), mõõtepiirkond (vahemikus -60 kuni +600 C), erijuhul kuni 1200 C) ja jaotise väärtus (0,002 - 10 C).
 
Miinimum- ja maksimumtermomeetrid näitavad vastavalt madalaimat ja kõrgeimat mõõtmise aja vältel esinevat temperatuuri, elektrikontakttermomeetrid katkestavad või sulevad kindlal temperatuuril vooluringi. Maksimumtermomeetrite hulka kuuluvad ka meditsiini- ja veterinaartermomeetrid, millega mõõdetakse inimeste või loomade kehatemperatuuri. Nende mõõtepiirkond on harilikult 35 - 42 C ja jaotise väärtus 0,1 C.
 
Manomeetrilise termomeetri põhiosad on termoballoon, ühendustoru ja temperatuuri ühiktes gradueeritud manomeeter. Viimane mõõdab kasutatava täiteaine (gaasi, vedeliku või auru) rõhku.
Jääva ruumala korral tekkival rõhumuutusel põhinevad ka peamiselt temperatuuri eriti täpseks mõõtmiseks kasutatavad gaastermomeetrid.
Dilatomeetriline termomeeter põhineb metallide joonpaisumisel, selles on harilikult kaks erisuguse joonpaisumisteguriga metallvarrast või termobimetall (bimetalltermomeeter).
Metallide elektriliste omaduste olenevusel temperatuurist põhinevad termoelektrilised- ja takistustermomeetrid. Termoelektrilise termomeetri tajuriks on termopaar, temperatuuri näitab temperatuuriühikuis gradueeritud millivoltmeeter või potentsiomeeter. Takistustermomeetri tajuriks on termotakisti ja temperatuuri näitab temperatuuriühikuis gradueeritud logomeeter või mõõtesild.
Esimese õhktermomeetri, nn. termoskoobi valmistas Galileo Galilei u. 1597.
Esimesed teated vesi-, alkohol- ja elavhõbetermomeetrite kohta pärinevad vastavalt aastast 1632, 1641 ja 1657. G.D. Fahrenheit, R.A.F. de Reaumur ja A. Celsius võtsid vastavalt 1714, 1730 ja 1742 kasutusele erisuguste püsipunktide ja jaotustega temperatuuriskaalad.

Termopaar, temperatuuri mõõtmiseks kasutatav termoelement.

Koosneb kahest eri metalli juhtmest, mille liitekoht paigutatakse temperatuuri määramise kohta; mõõdetakse vabade otste vahel tekkivat termopinget, mis on kitsas vahemikus temperatuuriga võrdeline, laiemas vajab kalibreerimist. Täppismõõtmistel kasutatakse kahe liitekohaga differentsiaaltermopaari, selle teine liitekoht hoitakse püsitemperatuuril, nt. sulavas jääs. Erinevate termopaaridega (juhtmete materjal nt. kulla ja raua sulam ja vask, vask ja konstantaan, kromell ja kopell, volfram ja reenium) saab mõõta temperatuuri vahemikus - 270 - +2500 C. Peale temperatuuri mõõdetakse termopaaride või nende patareidega (van. nimetus termosammas) proovikehade temperatuuri muutuste kaudu ka nt. kiirguse intensiivsust.

Termotakisti, seadis, mis põhineb metalli (harilikult peenikese plaatina- või vasktraadi) või pooljuhi (termistor) elektritakistuse sõltuvusest temperatuurist.

Termotakisteid kasutatakse peamiselt takistustermomeetrite tajurina või elektrilülituste temperatuurisõltuvuse kompenseerimiseks.

Thomson, William, aastast 1892 lord Kelvin (26. VI 1824 - 17. XII 1907),

inglise füüsik,Londoni Kuningliku Seltsi liige(1851) ja president (1890-95).

Oli 1846-99 Glasgow' ülikooli professor. Thomson on termodünaamika rajajaid:
võttis 1848 kasutusele absoluutse temperatuuri mõiste, esitas 1851 termodünaamika teise printsiibi klassikalise sõnastuse ja selle üldistusena universumi soojussurma idee, lõi 1854 termoelektriliste nähtuste termodünaamilise teooria, avastas 1856 termoelektrilise nähtuse (Thomsoni efekti).

Torricelli, Evangelista (15. X 1608 - 25.X 1647), itaalia füüsik ja matemaatik.

Oli aastast 1642 Firenzes Galilei järglasena Toscana hertsogi õukonna filosoof ja matemaatik ning ühtlasi Firenze Accademia del Cimento matemaatikalektor. Demonstreeris 1643 õhurõhu olemasolu ja ehitas esimese baromeetri (Torricelli katse).

Torricelli katse, katse, mis näitab õhurõhu olemasolu.

Umbes 1 m pikkune ühest otsast kinnine klaastoru täidetakse elavhõbedaga, lahtine ots suletakse ja asetatakse anumas olevasse elavhõbedasse. Pärast otsa avamist langeb elavhõbe torus alla ja jääb püsima umbes 76 cm kõrgusele anumas oleva elavhõbeda tasemest; torus oleva elavhõbeda kaalu tasakaalustab õhurõhk. Elavhõbeda kohale torru tekib õhutühi ruum (Torricelli tühik). Katse sooritas esimest korda (1643) E.Torricelli; ta kummutas sellega kujutluse, nagu kardaks loodus tühjust (horror vacui). Seade, mida ta kasutas, oli esimene baromeeter ning ka esimene vaakumi tekitamise seade.
 

mowing.gif (50357 bytes)

 

Kasutatud kirjandus

 

ENE/EE 1 - 9. Tallinn, 1985 - 1996.

 

Tekst ja kujundus: T. Pung
Viimati muudetud: 13. 10. 1999