Tõravere observatooriumi pooleteisemeetrise teleskoobi makett Ostetud 1976 Firma: Leningradi optika-mehaanikakoondis (ЛОМО)

Otsuse rajada Eestisse nüüdisaegne astronoomiaobservatoorium langetas NSV Liidu teaduste akadeemia astronoomianõukogu 1953. aastal. Observatooriumi peateleskoobiks planeeriti 1,5-meetrise avaga peegelteleskoop, mille pidi ehitama tolle aja juhtiv optikaseadmete tootja, Leningradi optika-mehaanikakoondis (ЛОМО). Otsus tundub mõneti kummaline, kuna Leningradis oli parajasti töös 2,6-meetrine teleskoop, mida valmistati Krimmi astrofüüsika observatooriumi tarbeks. Loogiline olnuks jätkata sama tüüpi teleskoopide valmistamist (mida tegelikult ka tehti; samasugune teleskoop Bürakani observatooriumile Armeenias valmis täpselt samal aastal kui Tõravere 1,5-meetrine).

20. sajandi keskpaiga suured teleskoobid olid kõik universaalse kasutusega peegelteleskoobid. Tolleks ajaks oli juba õpitud fookusekaugust muutma, paigaldades sobivaid vahe-elemente (peeglid, läätsed jms). Kui varasematel teleskoopidel määrasid fookusekauguse objektiivi omadused, siis neis uutes teleskoopides sai tekitada terve hulga erinevaid fookusi.

1950. aastate universaalteleskoop.


P1 – pöördparaboloidi kujuga peapeegel; selle läbimõõt määrab teleskoobi “suuruse”.
F1 – peafookus. Kui lisapeegleid ei paigutata, tekib siin tähistaeva kujutis, mida võib fotografeerida. Peafookuses on teleskoobil kõige suurem vaateväli ja kõige väiksem suurendus.
P2 – esimene abipeegel, nn Cassegraini peegel. Kumerpeegel vähendab valguskiirte koondumist, mistõttu fookusekaugus suureneb. Kujutis tekitatakse peapeegli taha, kiirte läbipääsuks on peapeeglisse tehtud auk. Tulemuseks on “klassikaline teleskoop”, mille abil vaadeldakse tähti “loomulikus” suunas, ainult et toru on neli-viis korda lühem.
F2 – Cassegraini fookus. Kasutatakse visuaalsel vaatlusel ja üksikobjektide pildistamisel, nende heleduste mõõtmisel ning väikese lahutusvõimega spektrite saamiseks.
P3 – külgvaatepeegel, mille abil juhitakse valgus välja piki käändetelge. On analoogiline seniit-teleskoobi peegliga.
F3 – Nashmidti fookus. Kasutatakse suurte asimutaalse monteeringuga teleskoopide juures.
P4 – kudee peegel. Kumerpeegel, suunab valguse piki polaartelje sisse tehtud õõnsust alla.
F4 – kudee fookus. Kõige väiksema vaatevälja ning suurima fookusekaugusega. Kasutatakse tähtede kõrglahutusvõimega spektrite saamiseks.

Tõravere Aksel Kipperi nimeline 1,5-meetrine teleskoop AZT-12. Teleskoobitoru pikkus on seitse meetrit – Zeissi teleskoobist vaid poole pikem, hoolimata seitse ja pool korda suuremast läbimõõdust. Teleskoobil on kolm “traditsioonilist” fookust: peafookus fookusekaugusega 6 meetrit, Cassegraini fookus fookusekaugusega 24 meetrit (ligi neli korda pikem kui toru!) ja korrus allpool asuv kudee fookus fookusekaugusega 52,5 meetrit. Teleskoobil on klassikaline Saksa monteering (kuni 1980. aastani oli see maailma suurim Saksa monteeringuga teleskoop), liikuvate osade kogumass 13,5 tonni, kupli läbimõõt 15 meetrit. Teleskoopi ja kuplit juhib arvuti; objektide jälgimiseks on olemas elektrooniline fotogiid. Teleskoobi juhtpikksilmaks on väga hea optikaga 30 cm avaga refraktor, mida kasutatakse ka planeetide näitamiseks avalikel vaatlusõhtutel. Teleskoop on nime saanud füüsika ja astronoomia instituudi esimese direktori akadeemik Aksel Kipperi (1907–1984) järgi.

Enam kui 30 aasta jooksul on see teleskoop olnud Eesti astronoomide tähtsaimaks vaatlusriistaks. Vaadeldakse peamiselt muutlikke tähti, pearõhk on spektraalvaatlustel. See on Põhja-Euroopa suurim teleskoop; eeliseks on pikkade vaatlusseeriate võimalikkus talveöödel. Teleskoobi kasutusvõimalusi piirab kehv astrokliima ja selgete ööde vähesus. Seade on väga heaks praktikabaasiks Tartu ülikooli astronoomiatudengitele.

Muuseumis asuv elektriliselt juhitav makett mõõtkavas 1:10 on üks kahest teleskoobi projekteerimisel kasutatud tehasemaketist.