Friedrich Georg Wilhelm Struve (15.04.1793 Altona – 23.11.1864 Pulkovo) Direktor 1820−1839

Friedrich Georg Wilhelm Struve (15.04.1793 Altona – 23.11.1864 Pulkovo) Direktor 1820−1839 Wilhelm Struve sündis Taanile kuuluvas Altonas (praegune Hamburgi eeslinn). Tema isa Jacob Struve (1755–1841) oli kodulinna gümnaasiumi professor (hiljem rektor) ja ema Maria Emerentia (1764–1847) kohaliku pastori tütar. 1808. aastal oli Wilhelm sunnitud linnast põgenema, muidu oleks ta värvatud Napoleoni armeesse. Tartus olid ees eradotsendi ametit pidav vanem vend Karl ning Jacob Struve sõber koduõpetaja Heinrich Christian Schumacher.

Järgides isa soovi asus Wilhelm Tartu ülikoolis õppima filoloogiat, ent pani end kirja ka filosoofia ja astronoomia kursustele. Kuna rahaga oli vanemate toetuse puudumise tõttu kitsas, hakkas ta von Meinerite laste ja krahv von Bergi poegade koduõpetajaks. Oma suved veetis ta Bergide Sangaste mõisas. 1812. aasta sõja ajal võttis Vene armee patrull ta kinni, kahtlustatuna salakuulamises Prantsusmaa kasuks, kui ta oma raha eest muretsetud Troughtoni sekstanti proovis. Asi lahenes alles Pärnu sõjakohtus.

Juba 1810. aasta lõpul sooritas Struve kandidaadieksami filoloogias ning sai kuldmedali Aleksandria poeetide loomingu kriitilise käsitluse eest. Ülikooli lõpetamise järel pakuti talle ajalooõpetaja kohta Tartu gümnaasiumis, millest Struve aga loobus, kuna soovis edasi õppida matemaatikat ja füüsikat. Rektor Parroti toetusel määratud eristipendiumiga asus Wilhelm õppima eeskätt astronoomiat ning 1813. aasta oktoobris kaitses ta hiilgavalt korraga nii magistri- kui ka doktoritööna uurimuse Tartu tähetorni geograafiliste koordinaatide määramise kohta (De geographicae positione speculae Dorpatensis). Kõigest 20-aastane Struve sai tähetorni astronoom-vaatlejaks ja matemaatika ning astronoomia erakorraliseks professoriks. 1820. aastal muudeti observaatori ametikoht korraliseks astronoomia professuuriks, millega kaasnes tähetorni ametlik juhatamine.

Pärast erakorraliseks professoriks nimetamist pöördus Wilhelm koju Altonasse, et külastada oma vanemaid, keda ta polnud juba kuus aastat näinud. Kodus viibides kohtas Wilhelm oma tulevast abikaasat Emilie Walli, kellega ta järgmise külaskäigu ajal Altonasse 1815. aasta juuni algul abiellus. Tartusse naasis Struve koos Emiliega sama aasta oktoobris. Siia rajasid nad oma ühise kodu, nende kooselust sündis kaksteist last, kellest neli surid alaealistena.

1814. aasta kevadel hakkas Struve lugema praktilise geomeetria ehk maamõõtmise, matemaatilise geograafia, trigonomeetria ja astronoomia loengukursusi. Hoolimata intensiivsetest astronoomilistest vaatlustest ja sagedast geodeetilistel välitöödel viibimisest ei katkestanud ta ainete lugemist ühekski semestriks. Ühtekokku luges ta veerandsaja aasta jooksul Tartu ülikoolis 20 loengukursust, keskmiselt kuus korda igaüht. Struve käe all kasvas üles terve plejaad säravaid teadlasi, kes omandasid Venemaal astronoomia alal hulga mõjukaid positsioone.

1815. ja 1816. aasta suvel reisis Struve Saksamaal, tutvudes juhtivate astronoomide, matemaatikute (H. W. M. Olbers, C. F. Gauss, F. W. Bessel jt) ja vaatlusriistade ehitajatega (J. G. Repsold, Fraunhofer). Reisi tulemusena osteti 1817. aastal Münchenist Reichenbachi ja Erteli töökojast tellitud meridiaanring.

1814. aastal alustas Struve kaksiktähtede uurimist. Kuigi oli juba teada, et paljud tähtedest on tegelikult kaksik- või mitmiktähed, polnud veel kuigi palju mõõdetud nende komponentide suhtelisi koordinaate, viimaste muutusi, samuti suhtelisi heledusi ja muid tunnuseid. Alates 1818. aastast lisandusid tähtede kauguse mõõtmise katsed, nn tähtede parallaktilise nihke vaatlused. Passaažiriistaga tehtud vaatluste tulemustest järeldas Struve, et parallaktilised nihked on üldiselt väiksemad kui fundamentaalastronoomia vaatlusriistade täpsuslävi. See töö aitas kummutada mõnede astronoomide väiteid, kes ekslikult arvasid olevat avastanud parallaktilisi nihkeid absoluutkoordinaatide mõõtmise põhjal.

1816–1819 korraldati Liivimaa üldkasuliku ja ökonoomiline sotsieteedi tellimusel ning Struve juhtimisel Liivimaa uue ja täpsema kaardi valmistamiseks vajalikud astronoomilis-trigonomeetrilised mõõdistustööd. Sellest kordaminekust innustatuna pakkus Struve 1819. aastal ülikooli nõukogule projekti mõõta 3 kraadi ja 35 minuti pikkune meridiaankaar Soome lahe saarest Höglandist kuni Jacobstadtini (Jēkabpils) Kuramaal. Keiser Aleksander I andis ka rahalist toetust mõõdistustööde jaoks vajalike instrumentide soetamiseks. Järgnes Venemaa valitsuse tellitud suur kraadimõõtmise projekt Nordkapist kuni Doonau jõe suudmeni 25 kraadi 20 minuti ulatuses, mis kestis kuni aastati 1855 ja lõppes siis, kui Wilhelm oli juba Pulkovo direktor. Aastatel 1816–1855 toimunud meridiaanikaare pikkuse mõõtmise tulemused avaldas Struve 1860. aastal teoses Arc du meridien.

Struvest kujunes kiiresti autoriteet kõrgema geodeesia küsimustes ning Tartu ülikool sai astronoomide ja geodeetide õpetamise tähtsaimaks keskuseks Venemaal. Struve loenguid kuulasid ka professorite instituudi kasvandikud ning kindralstaabi ja mereväe ohvitserid. 1822. aastal valiti Struve Peterburi teaduste akadeemia korrespondentliikmeks. Ta kavandas ja juhendas teaduste akadeemia, kindlastaabi, Vene geograafiaseltsi jt üritusi, nagu meridiaankaare mõõtmise jätkamist Soomes, geograafiliste ekspeditsioonide astronoomilisi ülesandeid maal ja merel ning kronomeetrilisi ekspeditsioone.

10. novembril 1824 saabus Münchenist Tartusse Fraunhoferi refraktor. 15. novembriks oli Struvel refraktor juba monteeritud ning järgmisel hommikul alustas ta proovivaatlustega. Pärast esimest vaatlust kirjutas ta ajakirjas Astronomische Nachrichten: “Võlutult seisin ma suurepärase kunstiteose ees, ilma et oleksin suutnud otsustada, mis on imetlusväärsem, kas kogu instrumendi ilus kuju ja tema täiuslikkus vähimateski detailides või tema otstarbekohane ehitus ja see geniaalne instrumenti pöörav mehhanism, või tema võrreldamatu valgusjõud ja kujutise teravus.”

Fraunhoferi refraktor koos mikromeetritega võimaldas Struvel kataloogida kaksiktähti (vaatlused 1825–1827 avaldatud teoses Catalogus Novus Stellarum Duplicium et Multiplicium, 1827), samuti mõõta ühena esimestest maailmas usaldusväärselt tähe kauguse (mõõtmised 1835–1836 avaldatud teoses Mensurae micrometricae, 1837).

Struvest sai üle Euroopa tuntud astronoom. Kaksiktähtede uurimise eest autasustati teda astronoomide seas väga prestiižse Londoni kuningliku astronoomiaseltsi kuldmedaliga ning Vene tsaar Nikolai I kinkis Wilhelmile briljantsõrmuse. Peale selle valiti Struve Peterburi teaduste akadeemia auliikmeks.

1834. aastal suri pere vanim poeg Alfred ning veebruaris Wilhelmi abikaasa Emilie. Uuesti abiellus Struve 1835. aasta veebruaris matemaatikaprofessor Martin Bartelsi tütre Johannaga. Sellest kooselust sündis kuus last, kellest täiskasvanuikka jõudis neli.

1832. aastal valiti Struve Peterburi teaduste akadeemia tegevliikmeks. Tsaar Nikolai I korraldusel määrati ta Pulkovosse rajatava keiserliku tähetorni direktoriks. Kohakaasluse alusel jäi Struve ühtlasi Tartu tähetorni direktoriks kuni Pulkovo observatooriumi valmimiseni 1839. aastal. Alates 13. aprillist 1839 töötas ta Pulkovo observatooriumi direktorina.

Pulkovos oli Wilhelm sunnitud üha enam pühenduma kabinetitööle, jättes aktiivse vaatlemise oma alluvate hooleks. Tema eestvõttel hakkasid ilmuma Pulkovo tähekataloogid, mis täpsuse poolest ületasid kõikide teiste observatooriumide omi.

1847. aastal ilmus trükist omas asjas revolutsioonilise töö Etudes d’astronomie stellaire, milles Struve esimesena tõestas valgust neelava aine olemasolu tähtedevahelises ruumis. Tähtede loendite põhjal leidis ta, et “...valguse intensiivsus väheneb suuremas proportsioonis kui kauguste ruutudega pöördvõrdeliselt, mis tähendab, et on olemas valguse kadu, nõrgenemine valguse läbiminekul taevasest ruumist”. Seda väites oli Struve omast ajast ees vähemalt 80 aastat, kuna alles 1930. aastal, mil Robert Julius Trumpler teist korda tõestas valguse neeldumise tähtedevahelises ruumis, leidis see tõik üleilmset tunnustust.

Kokkuvõte aastatel 1816−1855 toimunud meridiaanikaare mõõtmistest jäi tunnustatud teadlase viimaseks tööks. 1858. aasta algul ta haigestus. Mälukaotus ei võimaldanud enam teha pingsat vaimset tööd. 1861. aasta sügisel lahkus W. Struve Pulkovo observatooriumi direktori kohalt ja asus koos perekonnaga Peterburi, kus elas kuni surmani. 1864. aasta augustis võttis Struve veel osa Pulkovo observatooriumi avamise 25. aastapäevale pühendatud pidustustest. Sama aasta 23. novembril suri ta kopsupõletikku. Struve maeti Pulkovo observatooriumi juures asunud kalmistule.

Kuulsa astronoomi järgi on nime saanud kaks mäge Teravmägede saarestikus ja mägi Antarktikas kuninganna Maudi maal.