Moritz Hermann von Jacobi

Foto: Tartu Ülikooli raamatukogu graafikakogu

Füüsik, elektrotehnika insener ja arhitekt Moritz Hermann von Jacobi

21. september 1801 Potsdam – 10. märts 1874 Peterburi

Jacobi sündis rikkas juudi peres, tema isa oli Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III isiklik pankur. Moritz Hermann õppis Berliini ja Göttingeni ülikoolis ehituskunsti. 1834. aastal siirdus ta Königsbergi, kus tema vend Carl oli matemaatikaprofessor. Seal leiutas Jacobi oma esimese originaalse konstruktsiooniga elektrimootori.

Aastatel 1835–1840 oli ta Tartu Ülikooli ehituskunsti professor ja 1835–1837 ka ülikooli arhitekt. Tartu linnapildis meenutab teda Inglisild, mis sai 1836. aastal oma praeguse kuju just Jacobi projekti järgi. 1837. aastal leiutas ta galvanoplastika – tehnoloogia, mida kasutatakse laialdaselt esemete katmiseks õhukese (vääris)metallikihiga.

Tartust läks Jacobi Peterburisse, kus temast sai 1839. aastal akadeemik. Koos Tartu Ülikooli kasvandiku Emil Lenziga uurisid nad elektromagnetismi ja panid aluse elektromagnetiliste masinate teooriale. 13. septembril 1838 katsetati Neeva jõel Jacobi konstrueeritud elektrimootoriga paati, mis suutis vedada 14 reisijat vastuvoolu 7,5 km (umbes 5 km tunnis). See oli esimene kord, kus elektrimootor tegi kasulikku tööd. Vooluallikana kasutati Georges Frédéric Parrot’ leiutatud horisontaalset Volta sammast.

Aastail 1842–1845 ehitas Jacobi Peterburi ja Tsarskoje Selo vahele elektrilise telegraafiliini. Ta konstrueeris mitu erinevat telegraafiaparaati, sh sellise, mis trükkis tähti. Mõned tema leiutised leidsid laialdast rakendust sõjanduses, näiteks Krimmi sõjas (1853–1856) kasutati Kroonlinna kaitseks Jacobi leiutatud iseplahvatavaid miine. Lisaks pani ta aluse elektrotehnikahariduse andmisele Vene armees.

Tunnustus

1847 Peterburi Teaduste Akadeemia korraline akadeemik

1853 Rooma Accademia dei Lincei liige

1859 Preisi Teaduste Akadeemia korrespondentliige

1864 Göttingeni Teaduste Akadeemia korrespondentliige