Juri Lotman

  

Semiootik Juri Lotman sündis Petrogradis 28. veebruaril 1922 ja suri Tartus 28. oktoobril 1993, on maetud Raadi kalmistule.

Lotmanit on nimetatud 20. sajandi tuntuimaks tartlaseks. Ta sündis Peterburi juudisoost haritlasperes, kus isa oli jurist ja ema Sorbonne´i haridusega hambaarst. Kolmes õest ühest sai  helilooja, teisest kardioloog, kolmandast filoloog.

Juri Lotman kuulus põlvkonda, kelle saatust kujundas Teine maailmasõda. Ta astus juba 1939 Leningradi ülikooli, kuid võeti 1940 sõjaväeteenistusse. Sõja ajal oli ta suurtükiväe radist. Õpinguid sai ta jätkata alles pärast demobiliseerimist 1946 ja lõpetas ülikooli kiitusega 1950. Oma eruditsiooni, töövõime ja mäluga professoreid hämmastanud üliõpilane sattus lõpetamisel koos paljude oma õpetajatega „kosmopolitismi vastu võitlemise” (loe: antisemiitlike rünnakute) märklauaks. Aspirantuurikohast häbiväärselt ilma jäetud noormehele anti siiski „vabadiplom” ja nii tuli Lotman liberaalsemasse Tartusse.

1954. aastast elu lõpuni töötas ta Tartu ülikoolis, kujundades ajapikku siinse vene kirjanduse kateedri üle maailma tuntuks. Lotman alustas vene kirjanduse uurijana, kirjutades monograafiad Andrei Kaissarovist, Aleksandr Puškinist ja Nikolai Karamzinist. Soov kultuuri sügavamalt mõista viis semiootika väljaarendamiseni ja Tartu-Moskva semiootikakoolkonna kujunemiseni. Lotman uuris kultuuriteooriat, kunsti-, kirjanduse- ja filmisemiootikat. Tema peamised vene kirjanduse uuringud on seotud Pushkini ja tema loominguga.

1984 võttis Lotman kasutusele mõiste „semiosfäär“

Eesti televaatajatele said 1980. aastate lõpul  tuntuks Lotmani üldharivad „Vestlused vene kultuuriloost“.

Tunnustused:

  • 1977 valiti Briti Akadeemia välisliikmeks.
  • 1987 valiti ta Norra Teaduste Akadeemia liikmeks.
  • 1989 valiti ta Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks.
  • 1990 valiti ta Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks.
  • 1991 Filoloogia kuldmedal, kõrgeim autasu filoloogidele