Johannes Voldemar Veski

  

Keeleteadlane Johannes Voldemar Veski (1873-1968) sündis 27. juunil 1873 Tartumaal Kudina vallas ja suri Tartus 28. märtsil 1968 ning on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Johannes Voldemar Veski sai  hariduse H. Treffneri gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis, kus õppis algul usuteadust, seejärel loodusteadusi (1896-1899). Juba tsaariajal hakkas ta tegelema keelekorraldusega. Ta töötas õpetajana Treffneri koolis 1896-1900 ja 1919-29, vahepeal tegi Tallinnas ajakirjandustööd: 1901-05 Teataja ja 1908-14 Päevalehe toimetuses. Tartu Ülikooli eesti keele lektorina tegutses Veski aastail 1920–1938, eesti keele professorina aastail 1944–1955. 1914. aastast alates oli ta Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretär. Tema koostatud on mitu eesti keele õigekeelsussõnaraamatut (esimene ilmus 1918; Veski koostas ja toimetas 1925-37 ilmunud ÕSi; osales suure ÕSi koostamisel 1948 ja 1951 ning Vene-Eesti sõnaraamatu koostamises (1940-47).

Aastail 1915-34 toimetas Veski ajakirja „Eesti Kirjandus“ ja 1936-40 ajakirja „Eesti keel“. 1946-68 oli ta Emakeele seltsi esimees. Veski algatas kirjakeele ühtlustamiseks ja normimiseks keelekonverentsid. Keelekorralduses olid J. V. Veski põhimõteteks otstarbekus, süsteemsus, traditsioonipärasus ja rahvakeelsus. Tal tuli teha koostööd peaaegu kõigi erialadega, et töötada välja eesti keele teaduslikku sõnavara. Ta ise on omalt poolt rikastanud eesti keelt paljude uudissõnadega, mis peamiselt on murdepäritolu – nt kulles, nugiline, song jne. Veski on oma pika elu jooksul koordineerinud ühtekokku 30 oskussõnastiku koostamist, milles sisaldub üle 150 000 termini).

Tunnustused

  • 1945 Eesti NSV teeneline teadlane
  • 1946 ENSV TA akadeemik
  • J. V. Veski on valitud EKS-i ja Emakeele Seltsi auliikmeks, Tartu ülikooli audoktoriks,