Johann Wilhelm Krause

  

Tartu Ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause sündis 19. juunil 1757 Alam-Sileesias Dittmansdorfis metsaülema perekonnas ja suri 10. augustil 1828 Tartus ning on maetud Tartusse Vana-Jaani kalmistule.

Hariduse sai ta Briegi ja Zittau gümnaasiumides, arhitektuurialase algõpetuse aga Zittau ehitusmeistri K. C. Eschke juures. 1774 asus Krause elama Dresdenisse, 1778 astus Leipzigi ülikooli usuteaduskonda. Umbes 1781 läks ta majanduslikel põhjustel Inglise palgasõjaväe koosseisus kahurväelasena Põhja-Ameerikasse ja jäi sinna USA iseseisvussõja lõpuni. Liivimaale saabus Krause  umbes 1787. Ta teenis algul koduõpetajana Delwigite juures, alates 1788. aastast aga krahv Mellini mõisas Seltinghofis. Seejärel asus Krause ise mõisat pidama Krimulda lähedal. Ta huvitus kohalikest oludest, geograafiast ja ajaloost ning tegi koostööd Liivmaa literaatide W. C. Friebe, J. C. Brotze ja L. A. Melliniga. 1791 tegi Krause retke St. Peterburgi, 1796-97 käis koos noorpõlvesõbra kunstnik J. G. Grassiga Saksamaal ja Shveitsis.

1797 sai ta abielu läbi tulevase Tartu Ülikooli rektori G. F. Parroti kälimeheks. Perekondlikud sidemed tõid teda äsja avatud Tartu Ülikooli. 1803 valiti Krause Tartu Ülikooli ökonoomika, tehnoloogia ja tsiviilehituskunsti professori kohale, millel ta teenis oma surmani. Ühtlasi sai temast ülikooli arhitekt, ehituskomitee ja Toomemäe istutuskomisjoni esimees (1803-1812).

Looming

Krause on jäädvustanud seepiajoonistustena linnavaateid, teinud kaarte ja muud kastööd W. C. Friebe teosele „Handbuch der Geschichte Lief-, Est- und Kurlands“, L. Mellini Eesti, Liivi ja Kuramaa kaardikogule, A. W. Hupeli väljaande „Nordische Miscellaneen 9. ja 10. köitele (Riga, 1785). TA on kavandanud talupoegade elutingimuste parendamiseks talumaju, vesiveskeid, sildu ja varaklassitsistlikke mõisamaju (sh Mellinidele kuuluv Tuhala mõis Harjumaal).

Kraues elutööks kujunes Tartu ülikooli hoonete projekteerimine, millega ta  rajas enesele arhitekti väärilise monumendi juba oma eluajal. Kõik Tartu ülikooli sümbolhooned on Krause projekteeritud. Anatoomiateater (1805), raamatukogu Toomkiriku varemeis (1806), botaanikaaia kasvuhoonete keskosa (1807-1810), peahoone (1809) ja tähetorn (1810) lähtusid valgustusajastu optimistilikust maailma parendamissoovist.  Krause kavandas ka Toomemäe pargi põhialleed ja Tartu vanima monumendi – nn Rahvaste monumendi Toomel (1806), mille alla maeti ümber peahoone ehitusel Maarja kiriku surnuaiast ja Toomkiriku ümbrusest välja tulnud luud.

Krause on avaldanud mälestused 19. sajandi alguse ülikoolielust ja tema mahukas arhiivkogu asub TÜ raamatukogus.

Tunnustused

  • Tartu Ülikooli audoktor 1810