Johann Philipp Gustav Ewers

 

Riigiteadlane ja Tartu ülikooli kauaaegne rektor Johann Philipp Gustav Ewers sündis 22. juulil 1779 Saksamaal Westfaalis Amelunxeni külas ja suri 8. novembril 1830 Tartus, on maetud Tartu Vana-Jaani kalmistule.

Ewersi isa oli talupoeg. Külakoolis märkas kohalik pastor Schnorr  noormehe andekust ja hakkas teda gümnaasiumisse astumiseks ette valmistama. 1796-99 õppis Ewers Holzmindeni kloostri- ja linnakoolis. 1799 astus ta Göttingeni ülikooli usuteaduskonda. 1803.aasta kevadel sai ta kolm koduõpetaja pakkumist ja otsustas vastu võtta selle, mis tuli Liivimaalt.

1803-1809 töötas Ewers Liivimaa maanõuniku Otto Magnus v. Richteri laste koduõpetajana Väimelas. Väimelast leidis Ewers oma tulevase naise (abiellus Dorothea v. Maydelliga 1811)  ja seal kujunes eluaegne sõprus  Moritz v. Engelhardtiga.

1810. aasta algusest asus Ewers tööle Tartu Ülikooli Venemaa ning Eesti-, Liivi-, Kuramaa- ja Soome provintside ajaloo, geograafia ja statistika korralise professorina, täites pärast üldajaloo professori Pöschmanni surma 1812 ka viimase kohustusi. 1820 läks ta õppetoolide reorganiseerimisega seoses üle geograafia ja statistika õppejõuks ja 1826 õigusteaduskonna riigi- ja rahvasteõiguse ning poliitika professoriks.

Teaduskarjäär

Ewers tuli Vene riiki lootusega „teha vanema Vene ajaloo uurimisel midagi suurt“. Paraku algas tema teadustee skandaaliga. Ewersi esimene teadusliku töö „Vene riigi päritolust“ ilmumus 1807. aasta lõpus. Selles esitatud argumenteeritud kriitika tol ajal levinud normanniteooria ja viimase autori A.-L. Schlözeri aadressil tõi Ewersile nii sõpru kui vaenlasi, algatades ühtlasi viljaka teadusliku poleemika.
Vanem Vene ajalugu jäi Ewersi peamiseks uurimisteemaks, 1816 andis ta oma loengute põhjal välja ülevaatliku originaalõpiku „Venelaste ajalugu“, kuid tema põhiteoseks kujunes 1826 ilmunud „Venelaste vanim õigus ajaloolises arengus“. Teose anonüümseks kaasautoriks on põhjust pidada Tartu Ülikooli Vene õiguse professorit J. G. Neumanni. Põhjalik uurimus tõi käibesse riigi tekke sugukondliku teooria (polnud vaja kasaare ega varjaage) ja kujunes hiljem vene õigusajaloolise koolkonna (Solovjov, Kavelin, Tshitsherin) nurgakiviks.

Rektoritöö

Aastail 1818-1830 valiti Ewersit 13 korda järjest rektoriks, teda armastasid tudengid ja austasid kolleegid. Ewersi oskus läbi saada pietistist kuraatoriga aitas viia Tartu Ülikooli tema esimese teadusliku ja materiaalse õitsenguni. Eelarve paranes ja lisaks eelarvele saadi erinevateks – tänapäeval ütleksime projektipõhisteks – vajadusteks peaaegu teise eelarve jagu raha juurde. See võimalda laiendada hooneid (botaanikaaia kasvuhooned, Vana-Anatoomikumi tiibhooned, maneež), muretseda instrumente (tähetorn sai 1824 maailma parima teleskoobi), korraldada suurejoonelisi teaduslikke ekspeditsioone ja anda välja teadustöid.

Materiaalse baasi tugevdamise kõrval oi äärmiselt oluline ülikooli autonoomia kaitsmine, sest pärast Viini kongressi 1815 oli Vene riigis üldine valgustuslik ratsionalism asendunud religioosse müstitsismiga, mis osaliselt muutus selgelt teadusvaenulikuks (nt Kaasanis maeti anatoomilised preparaadid kui jumalateotus maha).

Ewers mõistis, et oma olemasolu õigustamiseks peab ülikool teenima Vene riiki. 1819 hakati koolitama arste Vene riigiteenistusse; 1827 rajati teoloogiline seminar, mille kasvandikud läksid luterlikeks pastoriteks Lõuna-Venemaa saksa kolooniatesse; 1828 rajati Professorit Instituut, mis andis professoreid teistele Venemaa ülikoolidele; Tartu tähetornis õppisid Vene armee geodeedid.

Ewersi ametiaja lõpuks oli Tartu Ülikool hästi funktsioneeriv ja heatasemeline õppeasutus.

Tunnustused

  • 1808 Moskva Vene ajaloo ja Muististe ühingu liige, Kopenhaageni Kuningliku Muinsuskomisjoni liige
  • 1809 Peterburi TA  korrespondentliige
  • 1826 Peterburi TA auliige
  • 1826 Briljantsõrmus keisrilt
  • 1827 Tõeline Riiginõunik, aadliseisus
  • 1828 Göttingeni ülikooli mõlema õiguse audoktor