Arno Rafael Cederberg



Foto: Tartu Ülikooli raamatukogu kogu


Ajaloolane, Eesti kutselise ajalooteaduse rajajaid Arno Rafael Cederberg

2. juuli 1885 Tuusula, Uusimaa – 19. oktoober 1948 Helsingi

Arno Rafael Cederberg sündis kirikuõpetaja perekonnas. Aastatel 1903–1905 õppis ta Helsingi Ülikoolis teoloogiat ja 1905–1912 ajalugu. 1910. aastal sai temast ajaloomagister, 1912 litsentsiaat ja 1914 doktor. Aastail 1913–1919 töötas ta Helsingi Ülikoolis dotsendina, täiendades end Stockholmi, Berliini, Uppsala ja Kopenhaageni ülikoolis.

Kui avati eestikeelne Tartu Ülikool, otsustas ta vastu võtta siinse Eesti ja Põhjamaade ajaloo professori ametikoha. Eestis oli tol ajal vähe kutselisi ajaloolasi ja uurimisasutuste võrk oli alles loomata. Õppetool, mille Cederberg vastu võttis, kuulus nende hulka, mille jaoks kusagil maailmas polnud varem spetsialiste välja õpetatud. Cederberg asus energiliselt kõike puuduolevat korraldama: 1920–1928 oli ta Eesti Kirjanduse Seltsi ajalootoimkonna esimees, asutas selle kõrvale juba 1920. aastal Akadeemilise Ajaloo Seltsi (oli 1928. aastani ka selle esimees) ja asus korraldama Eesti arhiivisüsteemi loomist, olles 1920–1924 Arhiivinõukogu esimees. Alates 1922. aastast oli Cederberg üks Ajaloolise Ajakirja eestvedajaid. 1924. aastal tuli tal üle võtta ka üldajaloo ainete õpetamine, sest sellele kohale valitud professor Hans Oldekop suri. Uue õppevormina rakendas Cederberg seminare, millega pani Eesti ajaloouurimisele tugeva metoodilise põhja. Pöörates tähelepanu seni vähe uuritud Rootsi ajale ja seostele Põhjamaadega, andis ta uurimistööle ka sisuliselt uue suuna.

Aastatel 1920–1928 jõudis ta välja õpetada terve põlvkonna noori eesti ja baltisaksa ajaloolasi: Hans Kruus, Hendrik Sepp, Peeter Tarvel, Evald Blumfeldt, Nigolas Loone, Arnold Soom, Jaan Konks, Juhan Vasar, Otto Liiv, Richard Kleis, Georg von Rauch, Arved von Taube jt.

Ka pärast 1928. aastat jäi Cederberg Eestiga tihedalt seotuks, ehkki õpetas nüüd taas Helsingi Ülikoolis – esialgu dotsendi, alates 1935. aastast kuni surmani aga professorina. Ta aitas korraldada Eesti ja Soome ajaloolaste päevi (1933 ja 1937) ning oli mitme organisatsiooni, nt Akadeemilise Ajaloo Seltsi ja Õpetatud Eesti Seltsi auliige. Samuti oli ta korp! Sakala vilistlane ja üks korp! Sakala Soome koondise eestvedajatest.