Tulnukas

Uue eseme vitriin "Tulnukas" asub Tartu Ülikooli muuseumi fuajees ning tutvustab neid muuseumisse jõudvaid esemeid, mis ei pruugi kohe leida oma kohta näitusesaalis. Eksponaate vahetatakse vitriinis neli korda aastas ning vitriini külastus on kõigile tasuta.

Praegu eksponeeritud

Taskumikroskoop vutlaris

"Junior Stille Sweden Imp." Made in Germany

Suurepärase töövahendi, mida Erich Kukk kasutas mitmetel välitöödel, sai ta eesti päritolu Rootsi teadlase Kuno Thomassoni käest 1950ndatel aastatel. Algselt on mikroskoop Erich Kuke andmetel kuulunud  Einar Teilingule. Originaalkomplekti täiendas ülikooli töökojas Kive Josif Michelson. Ta valmistas okulaarihoidja, mille külge sai kinnitada okulaari ja vajaliku suurendusega objektiivi. Komplekti on lisatud veel vutlaris objektiiv "E. Leitz, Wetzlar 5".

Erich Kukk astus Tartu Ülikooli bioloogiat õppima 1948. aastal ning lõpetas selle bioloog-botaanikuna 1953. aastal, jätkates samas ka teadustööd aspirantuuris algoloogia ehk vetikateaduse  erialal. 1961. aastal kaitses ta väitekirja "Eesti magevete sinivetikate floora".

2016. a. annetas Erich Kukk Tartu Ülikooli muuseumile suure hulga esemeid, sh ka taskumikroskoobi vutlaris.

 

Varem eksponeeritud

Rästiku nahk, 1970. aastad

13. juulil tähistab oma 95. sünnipäeva meie armas kolleeg Tullio Ilomets – keemik ja teadusloolane ning Tartu Ülikooli muuseumi asutajaid.

Akadeemilise pärandi kogumisega tegi ta ülikoolis algust juba 1960. aastatel. Alates muuseumi asutamisest (1976) on Tullio poolt või tema soovitusel muuseumile üle antud arvestatav kogus teadusriistu, laboritarbeid ning raamatuid. 

1970. aastatel uuris Tullio Ilomets oma töörühmaga maomürke ning erinevate Kesk-Aasia roomajate süljenäärmete eritiste kõrval analüüsiti ka Eestis elava hariliku rästiku mürki. Roomaja  tõi Tullio Ilometsale üks vanem meesterahvas Jõgevamaalt Pedja kandist. Lisaks maomürgi lüpsmisele proovis Tullio ära ka roomaja lahkamise ning naha prepareerimise.

 

Rektori portree rektorist

Arnold Koobi portree
Skulptor Jaan Vares
Materjal patineeritud kips
1981

Arnold Koop (16.07.1922 – 21.04.1988) oli Tartu Ülikooli (Tartu Riikliku Ülikooli) rektor aastatel 1970 - 1988, kelle ajal asutati ka ülikooli ajaloo muuseum, praegune Tartu Ülikooli muuseum.

Jaan Vares (27.08.1027 – 16.01.2016) oli kujur ja skulptuuriõppejõud ning Eesti Kunstiakadeemia (Eesti Riikliku Kunstiinstituudi) kauaaegseim rektor, olles ametis aastatel 1959 - 1989.

Jaan Varese poolt tehtud Arnold Koobi kaks portreed annetas Tartu Ülikooli muuseumile skulptori tütar Mai Kersalu 2016. aasta veebruaris.

Mai Kersalu kirjutas: "Portree  on tehtud 1981. aastal (kips originaal) ja 1982. aastal raiuti see marmorisse. Arnold Koobiga oli minu isa tuttav juba pikemat aega ja A. Koobi Tallinnas elatud ajal, elasime ka Kadriorus lähestikku. Meie Weizenbergi tänaval ning nende pere Koidula tänaval. Tean, et isa tahtis A. Koobist juba siis portreed teha, aga aega leiti alles kümmekond aastat hiljem poseerima tulla.

Portree (kipsist, millele on patineerimise käigus antud pronksjas toon) tegi isa 1981. a. suvel Meriväljal oma ateljees. Ja järgmisel aastal sai valmis ka marmor. Isa viimistles portree näo, kaela ja juuste osa hästi valgeks ja toneeris pisut kollakamaks ülejäänud kivi, mis annab minu arvates hästi marmorliku ja toreda tulemuse.  Tegu on Carrara karjääri valge marmoriga, mida skulptoritel õnnestus sel ajal väga harva saada. Aga 1980. aasta olümpiamängude eel ja pärast eraldati ka  Kunstifondi kaudu kunstnikele müügiks rohkem piiritaguseid materjale ja vahendeid.“ 

Tartu Ülikooli muuseum tänab Mai Kersalu.

 

Stetoskoop, 1860. aastad

Valmistatud roosipuust, elevandiluust detailidega

Stetoskoop, 1890. aastad

1816. a. leiutas prantsuse arst René Laennec (1781-1826) stetoskoobi. Kuulatlusuuringu (auskultatsiooni) meetod sai kiiresti tuntuks ning stetoskoop ise meediku sümboliks.

Stetoskoop, koputluse plaat ja refleksihaamer – uudsed diagnoosimisvahendid 19. sajandil

1761. aastal avastas ungari  arst Leopold Auenbrugger (1722-1809) koputluse (perkussiooni). 1826. a. tutvustas prantsuse arst Pierre Adolphe Piorry (1794-1879) koputluse plaati (le plessimétre).

1828 leiutas šoti arst Sir David Barry (1781-1836) refleksihaamri mida Piorry pidas ebavajalikuks. Alles peale 1841. aastat, mil saksa meedik Max Anton Wintrich (1812-1882) tutvustas metallist pea ja pehme kummiotsaga uuendust, tõusis haamri kasutamise populaarsus Euroopa arstide seas.

Koputluse läbiviimiseks asetati plaat (seda tiibadest hoides) kergelt vastu uuritava keha pinda, koputati refleksihaamriga plaadile, tekitades nii resonantsi. Terve kude kõlab vastu teisiti kui kahjustatud. Kopsude või südame kuulamine räägib asjatundjale palju tema tervislikust seisundist.

Professor Herbert Normanni (1897-1961), eesti meditsiiniajaloolase ja sisearsti poolt TÜ sisehaiguste kliinikust kokku kogutud ajaloolised diagnostikavahendid. Kogu, kokku 49 eset, anti sisearsti ja kardioloogi prof. Jaan Riivi  (1919–1995) poolt koos tema arhiiviga 1991. aastal hoiule Eesti Rahvusarhiivi. Arhiivist liikus J. Riivi annetus 2015. aastal TÜ raamatukokku, kes hoiustas arhiivmaterjalid, kuid esemelise kogu loovutas 14.05.2015 TÜ muuseumile.

 

Tartu Ülikooli keemiaosakonnale 1960ndatel kuulunud seade gaaside puhastamiseks

Gaaside puhastamise seadme ehitamiseks keemiaosakonna töökojas kasutati tööstuslikult toodetud esemeid (alusstatiiv, kaks klaassilindrit) ning kohapeal valmistatud originaalseid klaasdetaile (keermestik, torud, kraanid jms), mille tulemusena saadi funktsionaalne eriotstarbeline klaasaparaat.

Keemiaosakonna töökojas tegutsesid 1960. aastatel osakonna elupõline klaasipuhuja Hans Kruuse (s. 1929) ning mehaanik Erich Ramp (1902–1962). Hans Kruuse valmistatud keerukate klaasaparaatide eksemplare leidub muuseumikogus teisigi (nt vastuvoolu ekstraktor). Eritellimusena valmistas ta elektrokeemias kasutatud seadmeid (nn „elektrokeemiline“ rakk), tellijateks nii Tartu kui ka Moskva elektrokeemikud.

Gaaside puhastamise seadme sai muuseum  2010. aastal, mil Tartu Ülikooli keemiaosakond kolis vanast hoonest Jakobi tn 2 uude keemiahoonesse Maarjamõisa ülikoolilinnakus.

 

Jüri Uluotsale kuulunud Valgetähe I klassi teenetemärk

Eesti omariikluse ajaloos on Jüri Uluotsal (1890–1945) eriline koht. Suure hingega riigimees tegutses väljapaistvalt nii Eesti juhtiva poliitiku kui ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppejõu ja teadlasena. Uluots oli kakskümmend aastat Eestimaa õiguse ajaloo professor, samuti dekaan ja õppeprorektor. Alates 1939. aastast oli ta Eesti Vabariigi peaminister, 1940. aastast kuni oma surmani 1945. aastal presidendi ülesannetes.

Valgetähe teenetemärgi asutas president Konstantin Päts 7. oktoobril 1936 Eesti rahva vabadusvõitluse mälestamiseks. Teenetemärgi autor on Paul Luhtein. Märki luues võttis kunstnik eeskuju lumehelbest. Tavaliselt on ordenid kas nelja- või viieharulised, ent Valgetähel on kuus haru.

Jüri Uluots oli esimesi eesti soost poliitikuid, kellele uus teenetemärk anti. Kindlasti oli Uluots seda väärt oma hindamatu panuse eest Eesti riigi edendamisel, kuid üheks konkreetseks ajendiks võib pidada uue põhiseaduse väljatöötamist, mis jõustus 1. jaanuaril 1938. Eesti Vabariigi kolmas põhiseadus, mis de jure kehtis kuni 1992. aastani, oli Uluotsa olulisemaid töid.

Teenetemärk jõudis ülikooli koos Jüri Uluotsa perekonna pärandiga, mille andis välisministeeriumi vahendusel üle Rootsi riik.

 

Perekond Oettingenide armulaualinik (1845)

Laiuse kirikust pärit armulaualinik on mälestusese, mis meenutab kolme Tartu Ülikooli professori vanaema. Liniku valmistas 1845. aastal Charlotta Ottilie v. Oettingen, s. Buxhoeveden (1779–1856). Peterburi ballide kaunitar oli 1796. aastal abiellunud Franz Georg v. Oettingeniga.

Pärast majanduslikku krahhi 1811 tuli Charlotta koos kolme lapsega Tartusse, ostis oma juveelide müügist saadud raha eest Visusti mõisa ning kindlustas poeg Alexandrile ülikooliõpingud. Alexander abiellus 1819 Helena v. Knorringiga, abielust sündisid kolm tütart ja kuus poega, kellest kolm paistsid silma kohalikus poliitikas (kuberner, Riia linnapea, maamarssal) ja kolm – arstiteadlane Georg, füüsik Arthur ning usuteadlane Alexander – valiti Tartu Ülikooli professoriteks. Georg oli ülikooli rektor 1868–76 ja pärast emeriteerumist Tartu linnapea. Tema ajal rajati Tartu tänavaile gaasivalguse võrk.

See ebatavaline perekond omandas 1834 Kuremaa mõisa, mille vastvalminud peahoones tähistati 1844 Alexandri ja Helena hõbepulmi. Oettingenid lahkusid Eestist 1939, armulaualinik jäi perekonna kodukirikusse Laiusel, kust see 2004. aastal jõudis muuseumi.

ÜAM 1304:2/1 Aj

 

Vesivann – anum farmaatsia ajaloost (1844)

Tartu Ülikooli farmaatsia instituudist pärit vesivann tähistab aega, mil keemia ja farmaatsia õppetoolide eraldamise käigus loodi 1844. aastal professor Carl Christoph Traugott Friedemann Göbeli (1797–1851) algatusel ülikooli juurde iseseisev farmaatsia instituut. Seda kinnitab vesivanni äärele kantud graveering: „Pharm. Institut zu Dorpat 1844“. Vesivann on valmistatud vasest ja vanni korpus on hõbetatud.

Vesivanni hoiti alal TÜ farmaatsia instituudis kuni üleandmiseni ülikooli ajaloo muuseumile 20. veebruaril 2013.

ÜAM 1544:1 AjM

 

Spikripintsak (ostetud 1983)

Esimest korda kasutati pintsakut nõndanimetatud spikripintsakuna 1986. aastal keskkooli lõpueksamitel. Pintsaku parema hõlma sisetaskutesse pandi vastava mõõdu ja kindla süsteemi järgi spikrid, vasakus pintsakutaskus asus niinimetatud sisukorra spikker, kus oli kirjas parempoolsete taskute sisu. Kollektiivselt kasutati pintsakut 1988. aastal ülikooli esimese kursuse bioloogiaeksamil, kui üks ja sama hall kuub läbis „eksamitule“ korduvalt. Praeguse kuju sai pintsak 1990. aastal, mil selle hõlma täiendati õmblustega, kuhu sai kokkuvolditud spikrid kinnitada kirjaklambritega.

Siiski polnud pintsaku anonüümse omaniku arvates selle riideeseme kasutamiseks eriti vajadust, kuna spikrite kirjutamine on väga hea meetod õppimiseks. Turvatunde pintsak siiski tagas.

 

Tartu Ülikooli rektori Georg Friedrich Parroti portsigar (1802)

1802. aastal taasavatud Tartu Ülikooli esimesele rektorile G. Fr. Parrotile (1767–1852) kinkis hõbedast portsigari Vene keiser Aleksander I. Seda kinnitab portsigari kaane siseküljel olev graveering: „Geschenk S.M. Kaiser Alexanders I dem Professor u. ersten Rector der Universität Dorpat Georg Friedrich Parrot“.

Perekonnalegend räägib, et portsigar olla libisenud G. Fr. Parroti taskust Põhja-Lätis paiknevasse Burtnieki järve, millel portsigari omanik teinud koos oma poja Johann J. Fr. Parrotiga (1791–1841) uurimistööd. Alles aastaid hiljem leidis G. Fr. Parroti lapselaps Wilhelmine Girgensohn (sündinud Parrot) järves ujudes portsigari.

Sigarikarp on olnud sellest ajast perekond Girgensohni valduses ning kaasa teinud elukohavahetused: 1939 siirduti Lääne-Preisimaale, 1945 Mecklenburgi ning 1948 Lääne-Saksamaale. 19. märtsil 2012 annetasid Parrotite ja de Tollyde järeltulijad Lars ja Björn Girgensohn portsigari Tartu Ülikoolile.

 

Hermann Walteri (1864–1902) büst

Hermann Walter õppis Tartu Ülikoolis aastail 1884–1891, lõpetades 1892. aastal arstidiplomiga. Loodushuvilisena osales ta mitmel ekspeditsioonil: 1899 kalandusuuringutes Barentsi mere idaosas ja Novaja Zemljal ning 1900–1901 polaaruurija Eduard von Tolli uurimisreisil, mis otsis müstilist Sannikovi maad Uus-Siberi saarestikus.

Eduard von Toll oli saanud Walteriga tuttavaks ühisel jahikäigul Hellenurmes, kus Walter paistis silma hea laskurina. Just sellist meest Toll vajaski kaasa kaugele ja ohtlikule reisile. Sannikovi maa 1900. aastal alanud otsingul osales Walter laeva Zarja arsti ja loodusvaatlejana. Kahjuks ei pidanud noore mehe tervis karmidele oludele vastu, ta suri ilmavaatlusel 3. jaanuaril 1902 ning maeti Kotelnõi saarele.

Hermann Walteri järgi on nimetatud neli geograafilist objekti Taimõri poolsaarel ja Kotelnõi saarel.

2011. aastal maeti Walteri säilmed ümber, kuna igikeltsa maetud haud oli hakanud sulama. Kotelnõi saarele püstitati ka uus hauatähis, mis on varasema koopia. Walteri ümbermatmisel osalenud Eesti uurijad tõid kaasa kiviklibu, mis kingiti loodushuvilise arsti koduülikoolile. Hermann Walteri pronksbüsti kinkisid Tartu Ülikoolile tema sugulased.

Kingitud oktoobris 2011.