Huvitavat pliiatsi ajaloost

Juba ürgajal märgati, et söega või tules söestunud kepiotsaga saab joonistada koopaseintele. Esimesed pliiatsid olid tehtud loomakarvadest, mis seoti kokku pintslikujuliselt ning kutsuti penicillum, s.o. "väike saba". Selliseid pintselpliiatsid olid Vana-Egiptuses (alates ca 1500 e. m. a.) 6 - 9 tolli ~ 15 - 23 cm pikad, praegune pliiatsi standardpikkus on 7 tolli (17,8 cm).

Vanad kreeklased ja roomlased teadsid, et seatina jätab jälje papüürusele. Pikka aega oli põhiliseks kirjutusvahendiks sule ja tindi kõrval metallkrihvel ehk stilus (metallümbrises plii- või hõbepulk), millega kirjutati vahaga kaetud tahvlikesele.

Grafiidi leiukoht avastati 16. saj. keskel Loode-Inglismaal Cumberlandi krahvkonnas Borrowdale'is Keswicki linna lähedal. Hiljemalt 1610. a. müüdi Londoni tänavatel regulaarselt pulgakujulist pliiatsigrafiiti, mis paigutati kas spetsiaalsesse puust pliiatsi hülssi, pisteti lihtsalt õõnsasse puupulka, mähiti nööriga või keerati paberisse.

Kirjutusvahendi puudumise tõttu olevat shoti luuletaja Robert Burns (1759-1796) mõned oma värsid kraapinud teemantsõrmusega aknaklaasile.

17. saj. lõpuks kujunes Inglismaal idee grafiittäidisega ja puuhülsiga pliiatsist, kui kirjutus-, joonistus- ja joonestusvahendist.

1795.a. patenteeris prantslane Nicolas Jacques Conté grafiidipulbri ja savi segust pliiatsisöe valmistamise meetodi. Umbes 1798.a. avastas sama meetodi Viinis Josef Hardtmuth, kes segu savisisaldust muutes valmistas eri kõvadusega pliiatseid.

1843.a. leiutas inglise kunstnik William Brockedon menetluse grafiitpulbri pressimiseks pliiatsisöeks. Vahetatava söega täitepliiatsi kohta võttis inglise inzhener Sampson Marsdan patendi juba 1822.a.

Nüüdisaegse pliiatsite tootmise tehnoloogia rajas saksa tööstur John  Lothar von Faber (1817-1896).

Praeguse hariliku pliiatsi südamik on valmistatud peenestatud grafiidi, savi, sideaine ja rasva või vaha segust.

Kasutamiskõlbliku pastapliiatsi leiutasid ungarlased L. ja G. Biro 1941. a.