Elu võluketastel

XIX sajand oli teaduse ja tehnika tormilise arengu sajand. Ainuüksi Thomas Edisoni (1847-1931) poolt patenteeriti 1093 avastust ja leiutist. Aurumasina ning elektri kasutuselevõtt oli üheks olulisemaks sündmuseks tehnika ajaloos. Tänapäeva elu on mõeldamatu inglise-shoti foneetiku Alexander Graham Belli (1819-1905) poolt 1876. a. leiutatud telefonita või inglise teadlase Joseph Swani (1828-1914) poolt 1878. a. konstrueeritud elektrilambita. Kinematograafia arenguloos on raske alahinnata 1826. a. Joseph Nicéphore Niepce (1765-1833) pildistatud maailma esimest fotot. Kaua oli leidureid huvitanud idee konstrueerida "liikuva pildi" demonstreerimise aparaat. Selles suunas tehtud praktilised sammud olid seotud paljude nimedega.

Üle 170 aasta tagasi sündis teadusliku leiutisena esimene optiline mänguasi - taumatroop, kujutades endast pappketast, millest oli läbi aetud pael. Mõlemast otsast hoitava paela keerutamisel hakkas ketas pöörlema ja nägemistaju inertsi tõttu näis ketta ühel poolel kujutatud lind ilmuvat ketta vastasküljele joonistatud puuri. Selle mänguasja valmistas 1825. aastal inglise arst dr. John Fitton.

Belgia füüsik ja arstiteadlane Joseph Antoine Ferdinand Plateau (1801-1883) huvitus inimese silma omadusest säilitada nägemisaistingut silma võrkkestal mõnevõrra kauem välisärritajast enesest s.o. nägemise inertsist. Efekti nimetatakse persistentsuseks, mis teebki võimalikuks ka kinematograafilise liikumisillusiooni.

1832. a. konstrueeriski J. Plateau masina, mis lõi liikumisillusiooni kettale paigutatud joonistustest, mida vaadeldi peeglist läbi pöörleva ketta pilude. Leiutist, mille J. Plateau nimetas fenakistikoobiks, võib pidada kinematograafia üheks olulisemaks eelkäijaks.
 

Fenakistikoop kujutab endast umbes 25 cm suurust pappketast, millele on joonistatud ühesugused figuurid, kuid igal figuuril oli võrreldes eelmisega siiski veidi teistsugune asend. Ketta äärtesse olid lõigatud võrdsete vahemaade järel paari millimeetrised pilud. Kui ketas pöörlema panna, siis on iga uue pilu läbi ketta taha asetatud peeglist näha uut figuuri. Kuna inimene näeb seda väga lühikese hetke vältel, siis ta ei taju kujutist koos kettaga pöörlemas vaid kujutis püsiks nagu paigal, üksnes järjestikku vahetudes. Taoliselt sulavad figuurid üheks, tekitades liikumise mulje.

Üheaegselt Plateauga jõudis sarnase leiutiseni Viini Polütehnilise Ülikooli rakendusgeomeetria professor Simon Ritter von Stampfer (1792-1884). Ta nimetas seadet stroboskoobiks ning see sarnanes Plateau fenakistikoobiga (kaks ketast, ühel kujutis, teises pilud), kuid lubas näha kiiremat liikumist.

Kino ja televisiooni aluseks olev liikumisillusioon on põhimõtteliselt samasugune nagu eespool kirjeldatud meelelahustuslike seadeldiste korral. Seega oli neis omaaegsetes mänguasjades peidus ka XX sajandi muusa, kinematograafia, võimalikkus.

Käesoleva näitusega püüab Tartu Ülikooli ajaloomuuseum tutvustada meile teadaolevalt Eestis ainulaadset kollektsiooni filmikunsti varasemasse arengulukku kuuluvatest stroboskoopilistest ketastest.

Muuseumi ajaloolises kogus on olemas 194 stroboskoopilist ketast, anortoskoopilist tahvlit ja värvusketast. Suurema osa kollektsioonist moodustavad Saksamaal tegutsenud firmade J. V. Albert & Sohn, C. Kunze ja J. M. Buruckeri toodang XIX saj. keskpaigast. Väärtuslikumateks museaalideks on professor S. R. von Stampferi 7 stroboskoopilist originaalketast 1840. aastatest. Ketaste kogu ühe kollektsiooni sildil on kiri: Farbenscheiben zu Drehapparat No 310 (Värvuskettad pöördaparaadile), sisaldab ühte liiki värvuskettaid (värviline spiraal valgel taustal). See karp on ostetud Berliinist, firmale J. F. Luhme & Co kuulunud keemia-, farmaatsia- ja füüsikariistade ning -aparaatide kauplusest. Inventari number No. 908, mis asub lillornamendiga kaunistatud sildil, viitab selle noorema Parroti aegsele päritolule. (J. W. Parrot: 1791-1841, Tartus õppejõud 1821-1841).
Teise kollektsiooni etiketilt leiame järgmise teksti: Farbenscheiben zu No. 868 (Värvuskettad), sisaldab must-valgeid stroboskoopilisi kettaid ja värvikettaid värvide liitumise demonstreerimiseks.
 

Kasutatud kirjandus

1. I. Montagu, Filmimaailm. Tallinn, 1973.
2. V. Paas, Teerajajad. Tallinn, 1972.
3. L. Kärk, Ajaloo dramaturgia I. - Teater muusika kino, XIV, nr. 11, 1995.
4. E. Tuganov, Väikemehe filmiaasta, nr. 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7. Tallinn, 1995.
5. S. Reid, P. Fara, Istorija otkrõtii. Entsiklopedija. Moskva, 1996.
 
Koostas: Toomas Pung, Mare Viiralt