Ühe leiutise lugu

Juba aastasadu tagasi hakkas inimene huvi tundma, kuidas asendada täpsust nõudev üksluine käsitsikirjutamine kiirema  ja mugavama võimalusega. Oluliseks teguriks kirjutusmasina leiutamise ajaloos oli soov kiirendada aeglast trükiladujate tööd, kes  pealegi eksisid pahatihti teksti ladumisel.

Esimesed katsetused kirjatööd masinate abil kergemaks muuta tehti juba  17. sajandil, kuid need seadeldised töötasid nii aeglaselt, et ei omanud praktilist tähendust. Tänini teadaolevalt töötas esimesena tõsiselt võetava kirjutusmasinalaadse seadeldise põhimõtte välja kuninganna Anne õuemehhaanik inglane Henry Mill (1771-1863), kes tutvustas oma masinat eelkõige õukonnas, kus see pälvis tähelepanu vaid mängukannina.

Arvatakse, et esimesed masinad olid mõeldud pimedaile ja kuulusid oma tehniliselt tasemelt kirjutusmasinate esimesse põlvkonda. Näiteks suutis ameeriklase William Burti 1829.a. konstrueeritud masin trükkida vaid pisut kiiremini kui tavalise sulepeaga kirjutades. Pikkamööda täiustusid masinad detailidega, mida võib leida ka nüüdisaegsetes masinates. 19. sajandi esimestel kümnenditel  võeti kasutusele söepaber, sõrmised, tärgikangid. Ameeriklane Charles Turber täiendas masinat võlli, võlliskaala ja tähejuhikuga (1843), itaallane Giuseppe Ravizza aga värvilindiga (1855).

19. sajandi täiuslikumaks kirjutusmasinaks peetakse Peter Mitterhoferi poolt 1864. aastal  valmistatud puust kirjutusmasinat.

1865.aastal ilmus müügile taanlase Malling Hanseni konstrueeritud esimene tööstuslikult toodetud kirjutusmasin.

Tehnilise mõtte arengult tõeliselt kasutuskõlblike kirjutusmasinate loomist ja täiustamist võib jälgida 19. saj. II poolest, mil 1870.aastate tehnikarevolutsioon puudutas ka sellist tehnikakauget ala nagu kiri. Seoses majanduse kiire arenguga toimusid tähelepanuväärsed muudatused paljudes inimtegevuse valdkondades, eriti aga tõusis asjaajamiskultuur. Kiirenes ja suurenes paberlik asjaajamine asutuste, ettevõtete, pankade kantseleides. Need asjaolud tõid kaasa inimestevahelise suhtluse intensiivistumise. Siiski- kirjutada võivad kõik, kuid mitte kõik ei suuda seda teha kiiresti, loetavalt ja korrektselt.

Nüüdisaegse kirjutusmasina eelkäijad konstrueeriti Ameerikas. Nende autoriks peetakse ameeriklast Christopher Sholes kellega töötas erinevatel perioodidel koos ka Samuel Soulé  ja Carlos Glidden. Esialgu kirjutusmasinad eriti laialdast kasutamist ei leidnud, kuna neid peeti luksusesemeteks. Mudelite suureks puuduseks oli asjaolu, et löögid paberile toimusid võlli alt, mistõttu kirjutajal polnud koheselt võimalik jälgida trükitud teksti, sageli kiilusid kinni lähestikku asetsevad täheklahvid.

1893.aastal patenteeris sakslane Franz Xaver Wagner (1837-1907) horisontaalsete tärgikangide ja segmendiga kirjutusmasina. Uuendused võimaldasid tuua kirja nähtavale trükkimise ajal. Esimese põlvkonna mehaanilistel masinatel ühtlustati seoses masinate laialdase levikuga 1898. aastal ladina tähestiku asetus sõrmistikul, võttes aluseks inglise keele käibesõnade tähtede sageduse.

Teise põlvkonna elektromehaanilised masinad, mis loodi USA-s ja Saksamaal 20. sajandi 1920. aastatel, ei olnud aga eriti töökindlad. Täiustatud mudelid hakkasid levima alles 1950. aastatel.

Kolmandasse põlvkonda kuuluvad 1970. aastatel toodetud elektromehaanilised kirjutusmasinad, millede mehhanisme juhiti mikroprotsessorite abil etteantud programmi järgi. Uuendused tõid kaasa uue kvaliteedi ja suurema kasutusvõimalusega  nüüdisaegse elektroonilise kirjutusmasina.

Kirjutusmasinaid liigitatakse otstarbe, mehhaniseerituse astme, tööpõhimõtte ja väliste näitajate alusel: eristatakse kantselei-ehk bürookirjutusmasinaid, portatiivseid või kohverkirjutusmasinaid, raamatupidamisdokumentide ja tabelite trükkimiseks on pikavõllilised kirjutusmasinad.

Mõned aastakümned pärast kirjutusmasinate kasutuselevõttu maailmas ilmusid esimesed masinad ka Keiserliku Tartu Ülikooli teaduskondadesse  ja kantseleisse. Et tegemist oli siiski üsna kallite masinatega, muretseti neid esialgu suhteliselt vähe. Esimene teadaolev viide kirjutusmasina ostmise kohta pärineb arstiteaduskonna dekaanilt Vassili KurtØinskilt 26. novembrist 1901.aastast.

 

 

 

 

hammondtypewriterav.jpg

 

 

 

 

(Allikas: Fritz Leuschner. Trasures of Technology in Museums of the World. 1983. Leipzig. p. 56)

Masinad toodi Tartusse põhiliselt Riiast ja Peterburist.

Kuna tegemist oli kalli ja uudse tehnikaga tekkis selle kasutamisel nii mõnigi kord probleeme müügifirmadega. Ülikooli majandustegevust kajastavatest toimikutset ja inventarinimestikest võib leida hulgaliselt arveid ja dokumente tavaliste kirjutustarvete muretsemise kohta, kuid väga vähe märkmeid, mis viitavad kirjutusmasinate olemasolule. On alust arvata, et needki vähesed kirjutusmasinad, mis ülikool oli ostnud, viidi I Maailmasõja päevil kas Voronezi või läksid kaduma sõjakeerises.

1922.a. pöördub ülikooli nõukogu poole palvega Tartus tööle asunud neurokirurgia professor Ludvig Puusepp, kes palus nõukogult luba kirjutusmasina ostmiseks. Nõukogu lubab masina küll osta, kuid teatab ühtlasi, et rohkemaks antud hetkel võimalusi pole ja ülejäänud masinasoovijad peavad ootama. Koos ülikooli kosumisega ja võimaluste avanemisega hakati  alates 1930. aastatest teaduskondadesse, instituutidesse ja kantseleidesse üha rohkem uusi masinaid muretsema.